Lapsevanemad peaksid pere päevaplaani niiviisi läbi mõtlema, et närvesöövaid situatsioone ei saakski tekkida.

Lapsed armastavad vaheldust nagu täiskasvanudki. Ebatavalised ja loovad ideed ning geniaalsed mõttevälgatused teevad tuju heaks nii lastel kui vanematel.

Probleemidele ja vastuoludele keskendumine jookseb mõtte kinni. Selle asemel tuleks otsida lahendusi ja tegutseda.

Kui laps teeb midagi, millega ei saa nõustuda, ütle talle, kuidas ta peaks käituma ja selgita talle, miks see on keelatud. Last rumalaks, sõnakuulmatuks ja pahaks nimetada on lubamatu, see on lapsele väga solvav ning muudab olukorra vaid halvemaks, samuti ei kuula solvunud inimene sind enam, vaid on keskendunud solvumisele.

Esita oma juhised nii positiivselt kui võimalik. Parem on lapsele öelda, mida sa tahaksid, et ta teeks, mitte mida sa ei taha, et ta teeks. Näiteks ütle: „Pane õue minnes müts pähe“, mitte aga: „Ära mine palja peaga välja“.

Kui oled kindel, et nüüd teete koos väikelapsega midagi, mis ei kuulu hetkel lapsega arutamisele, ütle talle seda ühemõtteliselt ja otse. Näiteks: “Nüüd lähme sööma“, mitte aga :“Kas läheme sööma?“. Laps võtab seda kui küsimust, mitte kui viisakusväljendit ning loomulikult püüab sellele vastata.

Vestle beebiga ja väikelapsega ka avalikes kohtades, näiteks ühistranspordisõidukites ja kauplustes. Ära häbene seda teha, inimesed mõistavad seda ja kiidavad heaks.

Lapsed võtavad omaks vanemate kõnemaneeri, seega väldi leierdavat jorisemist või pahurat torisemist või ükskõik millist kõnemaneeri, mida sa ei tahaks kõik need järgnevad aastad oma lapse poolt kuulata.

Töölt koju jõudnuna pühenda esimesed hetked ainuüksi lastele. Kui nad on end veidi maha laadinud, on sul lihtsam teha rahus muid toimetusi.
Kui toimid vastupidi, nõuavad nad ikkagi kogu su tähelepanu endale. Vahest vahendeid valimata, kui tähelepanuvajadus parajasti väga suur on.

Kutsu laps appi tegema kodutöid või anna talle mõni ülesanne, mis võimaldab tal koos sinuga töötada. Näiteks lase tal koristamisel laualt tolmu pühkida või tolmuimejaga vaibalt tolmu imeda.

Mängu lõpetamine on lastele tavaliselt raske ning sellest tekib kergesti riid.
Tasuks lapsele umbes 10 minutit enne mänguaja lõppemist sellest ette teatada. Lõpetamine läheb lihtsamalt, kui laps on mängu lõpetamiseks valmistunud.

Mõtle, kas oled lapsega viimasel ajal piisavalt koos olnud ja temaga tegelenud.

Loe talle, mängi ja räägi temaga. Koosolemise võib tülitsemise ja riidlemise asemel muuta meeldivaks.

Kui laps segab televiisori vaatamist, lülita see lihtsalt välja ja loobu saadete jälgimisest, sest varem või hiljem teed sa seda üliärritunult ikkagi.
Kui kodus on videomakk, saad sind huvitavad saated lindistada ning hiljem vaadata.

Mõtle, mis võiks peale koosolemise vajaduse veel lapse pealetükkivust põhjustada. Ehk on ta väsinud või on kõht tühi või tunneb end halvasti? Virisemiseks on tavaliselt põhjus. See ei sünni tühjast.

Kui laps on sinuga eriarvamusel, kaalu tema pakutud lahendust põhjalikult ning võimalusel lepi sellega.
Mõtle, ehk ajad sa oma joru vaid sellepärast, et kardad kaotada oma positsiooni vanema ja targemana….

Kuid jää oma otsuste juurde, kui need on põhjendatud. Selgita põhjuseid ka lapsele, kui ta on piisavalt vana nendest arusaamiseks.

Sea lapsele tegutsemispiirid, selgita talle neid ning veendu, kas ta on neist aru saanud.
Lapsel peab olema võimalus täita talle määratud kohustusi, samuti peab tal olema võimalus teda puudutavates asjades oma arvamust avaldada. Aita tal hakkama saada talle antud ülesannetega. Laps tunneb end turvaliselt, kui täiskasvanu tema kõrval on sihikindel kuid sõbralik.

Põhinõuanne: jää täiesti rahulikuks.
Sellesse olukorda võib sattuda iga väikelapse vanem. Ei ole mingit põhjust piinlikkust tunda. Võta laps sülle või tõsta ta ostukärusse istuma või hoia tal lihtsalt käest kinni. Tee rahulikult oma ostud ning tea, et on mõttetu ähvardada mingite karistustega koju jõudes vmt. Ainuke lootus on, et kui sa ei tee jonnimisest väljagi, kaob ka aja jooksul see komme.
Tihti tõuseb tüli maiustuste pärast. Tee näiteks reegel, et lapsega koos poes olles ei osta sa kunagi maiustusi ja pea sellest ka kindlasti kinni. Ka ühekordne järeleandmine mistahes põhjusel tühistab eelneva reegli pikaks ajaks.

Kui laps on haiget saanud, püüavad vanemad tihti last rahustada juhtunud õnnetuse tähtsust vähendades, öeldes et see on tühiasi. Lapsele tundub aga tihtipeale, et lapsevanemad lihtsalt ei saa aru, kui palju ta haiget sai ja hakkab selle tõestuseks veel kõvemini nutma. Parem mööna juhtunut ja tunne lapsele mõne lahke ja rahuliku sõnaga kaasa. Nii rahuneb ta kiiremini. Samas ei tohiks vanemad ka lohutamisega üle pingutada. Lapsele kaasa tundes kinnita rahulikult, et küll need kriimustused ja muhud paranevad.

Nutvat beebit rahustab paremini ümisemine kui sisin. Sisin võib mõjuda vihasena.

Valmista laps ette uuteks olukordadeks neid eelnevalt selgitades. Arutage kogemused läbi neist veel tagantjärelegi rääkides.

Püüa mitte suurendada hirmu põhjuseid ning arvesta sellega, et lapsel ei tulegi võibolla pähe karta just neid asju, mille pärast sina kardad või pabistad.

Igal vanemal on kasulik mõtiskleda olukordade üle, mis neid kergesti ärritavad, mõelda, mis on tegelikult ärritumise põhjuseks ja kas on õiglane last oma probleemides süüdistada.

Mõtle, kuidas võiks sind korduvalt vihastavaid asjaolusid muuta. Kui mõnda probleemi pole võimalik lahendada, mõtle, ehk on võimalik selle tähtsust vähendada või keskenduda mõne tähtsama probleemi lahendamisele.

Lepi sellega, et kui sul on lapsed, jääb sul vähem aega tegeleda oma hobidega ja huvialadega.

Lapsed nõuavad sinult aega ja tähelepanu.

Reisid, jalutuskäigud, vestlused ja muud ühised tegevused on aga kõigile kasulikud.

Hoolitse selle eest, et saaksid ise aeg-ajalt lasteta puhata ja lõõgastuda.

Hoia lapsed täiskasvanute riidudest eemal.

Vanemad peavad julgema konfliktsituatsioonides otsuseid teha ja neist kinni pidada. Sa ei haava last mõnede asjade keelamisega, kui keelamise eesmärgiks pole mitte last alla suruda vaid seada talle mõistlikud piirid.

Lapsel peab olema piisavalt võimalusi vabalt mängimiseks.

Väikelastele ei saa turvatunnet tagada distsipliini nõudmise, karistamise või õpetamisega.

Lapselt pole vaja nõu küsida küsimustes, millest ta aru ei saa. Vanematel tuleb ohjad enda käes hoida. Sa pead siiski oma otsuseid lapsele selgitama talle arusaadaval viisil. Loogilistest põhjendustest saavad tavaliselt aru isegi väikesed lapsed.

Ära unusta: