Totaalse tervishoiureformiga püütakse korraga reformida nii tervishoiu esmatasandit ja eriarstiabi kui ka lahendada haiglate probleeme. Võin aga väita, et meie silmade all toimub pediaatria lammutamine, mis siiani töötas küllaltki rahuldavalt. Püüan selgitada, kuidas buldooserina toimiva reformi alt oleks võimalik päästa vastsündinute meditsiini.

Oleme jõudnud staadiumi, kus väikese enneaegse lapse probleeme tahab ambulatoorselt lahendada perearst, keeldudes andmast saatekirja spetsialisti juurde, kes on suuteline väikest patsienti kvaliteetselt abistama. Kuigi perearstide seas on võimekaid arste, ei suuda iga perearst kvaliteetselt aidata meie (pediaatrite, neonatoloogide) pädevuses olevaid patsiente.

Et saada pediaatriks, peab läbima nelja-aastase residentuuri ning alles siis saab arst loa lapsi ravida. Samas on Tallinnas kiiresti, kuuenädalase pediaatriaalase ettevalmistusega valmis «küpsetatud» üldarstidel nüüd samad õigused nagu residentuuri läbinud perearstidel või pediaatritel. Kas on korrektne, et ilma vajaliku teadmistepagasita on lubatud lapsi ravida - viia sisuliselt läbi eksperimente tervisega?

Teise maailmasõja alguses anti arstidele kiirendatud korras diplomeid, sest rinne vajas seda. Praegu minu teada sõjategevust kusagil meie territooriumil ei toimu. Kas ei peaks sekkuma tarbijakaitse?

Ma ei ole perearstinduse vastane, kuid lootsin, et perearste hakatakse ette valmistama residentuuri kaudu ja siis tööturule tulles suudavad nad hea tööga kätte saada vajaliku patsientide hulga.

Nagu kogu meditsiin, on ka abi vastsündinutele viimase 30-40 aastaga teinud maailmas tohutu kvalitatiivse hüppe. On saanud peaaegu tavaliseks, et alla kilose sünnikaaluga laps jääb elama ja kasvab suhteliselt rahuldavalt.

Ka Eestis saavad paljud enneaegsed (sh sügavalt enneaegsed) ja haiged vastsündinud terveks ning kasvavad ja arenevad vastavalt oma eale. Positiivseid tulemusi on saavutatud tänu sünnitusmajade, intensiivravi- ja vastsündinute osakondade heale meeskonnatööle.

Kallis abi

Need lapsed vajavad abi paljudelt spetsialistidelt, kelle ettevalmistus on pikk ja maksab palju. Sellised spetsialistid on meil olemas ning vaja oleks neid ratsionaalselt ja õiglaselt rakendada.

Paralleelselt on vaja selgeks rääkida probleemid, mis on tekkinud tänu meditsiini «kangelastegudele». Üha rohkem on ellujääjate hulgas liikumispuudega, pimedaid või pidevalt hingamisaparaadi all olevaid lapsi. See on hind, mida maksab kogu maailm suurte positiivsete saavutuste kõrval.

Taasiseseisvuse algaastail käskis üks haigekassa kõrge ametnik mul hingamisaparaadi kraanid kinni keerata, lootes nii raha kokku hoida. Kutsusin teda osakonda, et ta näitaks, kuidas ikka elukraani kinni keerata. Muidugi ta ei tulnud.

See küsimus on sügavalt eetiline. Meditsiini arenguga need probleemid veelgi süvenevad ja hakkavad nõudma üha suuremaid ressursse. Vastsündinute meditsiin on väga kallis meditsiiniharu ja selles osas peab olema ühiskondlik kokkulepe.

Tallinnas ning Põhja- ja Lääne-Eestis on pärast haiglast väljakirjutamist ambulatoorset abi vajavaid (enneaegseid) vastsündinuid ligikaudu 300. Need lapsed on läbinud III astme intensiivravi või saanud spetsialiseeritud abi vastsündinute osakonnas. See kontingent vajab esimesel eluaastal mitte ainult perearsti, vaid kõrgelt kvalifitseerituid pediaater-neonatoloogilist, neuroloogilist ja paljude teiste erialade abi.

Kõike seda võiks osutada nn neonataalne polikliinik. Selle institutsiooni loomisega osutaksime nendele lastele mitte ainult kvaliteetset abi, vaid võimaldaksime ka varasema väljakirjutamise haiglast ja aitaksime ennetada tüsistusi, mis kokkuvõttes aitaks säästa ka hulga raha.

Ideed saab aga ellu viia siis, kui neid lapsi kvalifitseeritakse eriarstiabi kontingendina ja seda finantseerib haigekassa.

Haigete vastsündinute ja enneaegsete laste seisukohast oleks perspektiivne sünnitusmaja ehitamine Mustamäele haiglakompleksi juurde. See ei ole mingi kallilt makstud rootslaste avastus, selle ideega tulime välja juba 80. aastate keskel.

Kui sellest mõni aeg tagasi kirjutasin, helistas mulle üks kolleeg ja küsis, mis õigusega sekkun sünnitusprobleemidesse. Sama diskussiooni ennetades vastan kohe, et nende laste õigusega, kes on kuude kaupa pidanud meie osakonnas olema, ja emade õigusega saada tervemat last.

Paljude laste tervis ja elukvaliteet sõltub sellest, kus ja kuidas laps on sündinud. Ja siin on tähtsad mitte kilomeetrid, vaid iga meeter, mitte päevad ja tunnid, vaid minutid. Õigeaegne ja kvalifitseeritud abi ning laste elukvaliteedi parandamine korvab lõppude lõpuks ka need kulutused.

Kui räägime regionaalhaigla loomisest, peab selle koosseisu arvestama kindlasti ka sünnitusmaja. On selline haigla kallis? Jah, kuid üksnes tilk meres võrreldes Tartu kliinikumi ehitamisega.

Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna renoveerimine on praegustes poliitilistes jõuvahekordades jäetud haigla enda probleemiks. Kuid selles osakonnas on lapsed ja emad mitte mõni päev, vaid kuu, mõnikord kaks või kolm ja rohkemgi. Kahekümne ema peale on korrusel üks WC jne.

Poliitikud peavad tähtsamaks ministeeriumide euroremonte, uhkeid autosid ja isikliku heaolu kindlustamist ning on unustanud kõige väetimad. Aatelisus ja eetilisus on maha maetud. Sellises olukorras võib juhtuda, et eesti rahvaga viiakse läbi veel üks tervishoiualane eksperiment, mis võib kahjuks mõnele lõppeda väga kurvalt.

Seepärast pakun välja lihtsa retsepti: võtame tempot maha, istume ühise laua taha ja arutame probleeme. Sealjuures ei tohi poliitikud arvestada ainult poliitilisi ambitsioone, vaid kõiki tegureid koos, et säilitada seda kasulikku ja positiivset, mis on meil aastatega omandatud, ning reformida seda, mida on tõesti vaja parandada.