TILLUKESTE LASTE EMAD
Ühel päeval said kokku neli enneaegsete laste ema, et omavahel arutada ja siis teistegagi jagada, mida enneaegse lapse kasvatamine tema emale tegelikult tähendab.
Sest enneaegne laps võib sündida IGAL tulevasel emal, olgu ta ise kes tahes ja olgu ta tervis nii ideaalne kui tahes. Arutajad olid ühel meelel selles, et iga sellise ema šokk oleks kindlasti väiksem, kui tal oleks pisutki aimu, kuidas teised emad on hakkama saanud.
Vestlusringis osalenud emasid ühendavad ühevanused lapsed, tõsiasi, et nad olid ühel ajal Tallinna Lastehaigla IX osakonnas (enneaegsete ja vastsündinute patoloogia osakond) ning nad kuuluvad enneaegseid, väikesekaalulisi ja kõrge riskiga sündinud lapsi ja nende vanemaid ühendavasse klubisse. (Klubi kontakttelefon: 051 88623 Anne)
Juttu puhusid:
Anne, 37, kesk-eri (õmbleja), vabaabielus perekond, kus on ema-isa ja 3 last. Majanduslikult keskmine.
Kristi sündis 14.07.99 25. rasedusnädalal, kaalus 703 gr. ja oli 34 cm pikk. 1a 8k kaalus 9,3 kg ja oli 78 cm pikk.
Kersti, 30, kõrgem (jurist) pereisa on eraettevõtja, materiaalne olukord peale lapse sündi normaalne.
Laura Marie sündis 1.07.99 28. rasedusnädalal, kaalus 960 gr. ja oli 35 cm pikk. Esimene laps. 1a 8k kaalus 11kg ja oli 80cm pikk
Anne, 30, kõrgem, töökohata, kuna raseduse algul lõpetas firma lihtsalt tegevuse, materiaalne olukord on peost suhu lapse isa rahalisest toetusest hoolimata
Calvin sündis 22.08.99 32.rasedusnädalal, kaalus 2090 gr, on esimene laps. 1a 8k kaalus 10,3 kg ja oli 78 cm pikk.
Anastassia, 22, kõrgem (klassiõpetaja) vabaabielus, rahaga on väga kitsas, lisaks pean maksma ülikoolis ootamatult kaelasadanud õppemaksu
Ksenja Nikol sündis 21.08.99 35.rasedusnädalal, kaalus 2270 gr. Esimene laps.1a 5k kaalus 10,8 kg ja oli 78 cm pikk.
Et oleks selge, kes on kes, nimetagem edaspidi Anastassia Nastjaks - N, Kersti - K ja Anned laste järgi: Kristi ema Anne - AK ja Calvini ema Anne - AC, kes jutu ka kirja pani.
Alustagem siis kõige algusest:
Kas raseduse ajal oli terviseprobleeme?
Kõik: Ei.
Kuidas kõik algas?
AC: Lihtsalt tulid veed ära, läksin haiglasse ja 2,5 tunni pärast sündis minu poja. Kuna ta ei hinganud, viidi kohe minema. Kuskilt keegi veel pomises, et nabanöör oli kaks korda ümber kaela olnud.
K: Tavapärase arstliku ülevaatuse ajal avastati põletik emakas ja kuna see järgmise päeva jooksul ägenes, otsustati nii minu kui lapse tervise huvides sünnitus esile kutsuda, mis aga hästi ei õnnestunud. Tekkis tugev verejooks ja platsenta osaline irdumine, mistõttu tehti kiiresti keisrilõige.
AK: Läksin haiglasse põletikuga. Põhjust, miks tekkis mul haiglas olles "veremürgitus", ei oska keegi seletada. Meie mõlema elu päästmiseks tehti keisrilõige.
N: Veed tulid ära, haiglas kestis sünnitus veel kuus tundi. Sünnitus oli väga raske, tütar sündis jalad ees, hapnikupuudusega.
Mis edasi sai?
AK: Kristi viidi reanimatsiooni ja pandi kunstliku hingamise alla, sai tugevat antibiootikumide ravi. Pikaajalisest kunstlikust hingamisest või ka lihtsalt väljaarenemata kopsude tõttu tekkis õhu lokaalne lekkimine ehk vasakule poole tekkis nagu õhupall. See "õhupall" hakkas ka südant paremale poole suruma. Seetõttu eemaldati teise elukuu lõpus veerandik kopsu. Koju saime viienda elukuu algul. Selleks ajaks oli Kristi lisahapnikuta saanud elatud ainult ühe nädala. Koju saades kaalus 2760gr., seega olime ilusti juurde kasvanud. Ilusti hakkasid tööle ka instinktid - imemine jms. Tänaseks on lisaks tugevamale vastuvõtlikkusele viirushaigustele selgunud, et Kristil ei jõudnud selle lühikese looteeaga välja areneda kuulmine ning ta on tunnistatud tugeva kuulmislangusega lapsinvaliidiks. Sellest tulenevalt tuleb kogu järgnevat elu seadma hakata. Järgneb pidev logopeediline õpe Tartus. Seda on vaja nii lapsele kui meile, et teada, kuidas temaga õigesti suhelda. Lisaks vajab ta raviujumist, et kasvatada ühtlasemaks langenud rinnakorvi ning võimlemist, et lõplikult vabaneda üleliigsest lihastoonusest jalgades (s.t. et ta ei kõnniks varvaste peal).
N: Ksenja oli intensiivis kaks nädalat. Kolm korda katkes hingamine, hapnikumask oli tal umbes kolm nädalat. Selgus, et maks oli ebaküps, lisaks kahtlustati verevalumit ajus, kuid seda siiski ei olnud. Diagnoositi puusaliigese düsplaasia (moodustushäire) ja pinged lihastes. Ksenja rinda ei tahtnud, algul sõi sondist, hiljem lutipudelist. Meie olime haiglas poolteist kuud. Jäänud on lihastoonus jalgades nagu Kristilgi. Käime tihedalt massaažis. Ja Ksenja on ka pisut liiga närviline.
AC: Calvin oli Ksenjaga intensiivis ühes palatis ja sama kaua. Esimesel nädalal sai ka tema lisahapnikku. Algul söötsin, nagu vist kõik enneaegsete emad, mõne grammi kaupa sondist, päriselt läksime tissi peale üle umbes teise elunädala lõpul. Siiski ei tahtnud ta kaalus juurde võtta, juhtus päevi, kus ta oli hoopis maha võtnud. Lisaks sellele hankis ta haiglast (nii arvas arst) bakteri, mille tegevuse tulemusena hakkas verd kakama. Sellepärast olime veel hiljemgi haiglas. Raua vähesus ja maksa ebaküpsus on vist peaaegu kõigi enneaegsete probleem. Haiglas olime kokku 5 +1 nädalat. Hiljem selgus, et pisarakanalid olid suletud, maadlesin kuude kaupa lapse silmapõletikuga kuni pisarakanalite läbiloputamise järjekord meieni jõudis (muide, see läbitorkamine tehakse tuimestuseta). Allergilisus saadab meid sünnist saadik, hambaid oli tal 1a 8k kah ainult kuus, lisaks veel aeglasevõitu areng. Muidu on ta aga uskumatult rõõmsameelne laps.
K: Laura oli reanimatsioonis üle kuu, osalisel aparaadihingamisel kokku 39 päeva. Lisaks diagnoositi verevalum ajus ning mõned päevad enne kopsude kunstliku ventileerimise lõpetamist tekkis kopsupõletik. Õnneks lahenes see peale kopsust toru eemaldamist. Veel avastati enneaegsete retinopaatia (vt."Pere ja Kodu" nr.3/01 lk.62), ning paremale silmale tehti operatsioon (praegu on silmadega kõik korras). Samas polnud tal näiteks seedimisega mingeid probleeme, ning rinnapiima hakkas ta mõne grammi kaupa saama juba esimesel elunädalal. Nüüdseks on kahjuks selgunud, et tal on kuulmislangus, mis diagnoositi ühe aastaselt. See on suurim mure ja sellega tuleb pidevalt tööd teha. Muus osas tuleb teda lihtsalt "tagant torkida" ehk arendada, kuigi minu arvates on ta väga tragi - energiline ja rõõmus laps.
Milline oli esimene tunne või mõte, kui oma äkki tulnud last kastis juhtmete küljes nägid?
K: Ausalt öeldes olin šokis. Ta oli ju nii pisike - praktiliselt luu ja nahk, nagu väike konn. Ei julgenud teda puudutadagi.
AK: Esmane mulje oli ehmatav ja mõte - kui sellest pisikesest olevusest kasvab inimene, ei ole imed kadunud.
AC: Ma ei suutnud oma last vaadata, hakkasin kohe nutma ja pidama ei saanud enne kui lapse juurest lahkusin. Nutt lõppes kriipsupealt ja lõplikult siis, kui mu poja kahe nädala pärast lõpuks minu nähes silmad lahti tegi ja mulle otsa vaatas.
N: Mul oli ka täielik šokk, suur hirm, et ta sureb. Sünnitusmajas ei räägitud mulle midagi, et mis lapsel viga on või mis edasi saab.
Kuidas kohanesid teadmisega, et tuleb teadmata ajaks haiglasse jääda?
K: Mitu kuud haiglas olla oli väga raske, mul polnud varem haiglatega kokkupuudet olnud. Eriti suruv oli privaatsuse ja lähedaste puudumine just õhtuti, ajal, kui uksed juba lukus.
N: Olin rahulik, sest sain tütrega koos olla, aga ikkagi tahtsin väga koju minna.
AK: Mind teadmata ajaks haiglasse jäämine ei kohutanud, seda võtsin kui reaalsust ja suurte lootustega. Kõige raskem oli kahel esimesel kuul, kui iga päev valitses teadmatus, kas laps jaksab eluga võidelda ka järgmise päeva nimel.
AC: Ei kohanenudki. Ja kui juhtus nii, et lubati koju ja viimasel hetkel selgus, et ega ikka lähe, läksin küll täiesti endast välja.
Kuidas talusid lapsele tehtavaid protseduure?
AC: Üldse ei talunud, istusin uste taga, kõht krampis ja võitlesin tahtmisega sisse tormata, krahmata oma appi hüüdev laps ja ära joosta. Aga mõistusega sain ju aru, et on vaja... Arvan, et see on õigesti korraldatud, et silmale ja kõrvale talutavamate protseduuride juures võib ema olla (näiteks ultraheli)
K: Mina talusin suhteliselt normaalselt. Valus oli muidugi mõlemal, kui vereproovi võeti või mingit muud protseduuri tehti. See, et mind igale poole ligi ei lastud, oli õnneks, sest oma emotsionaalsust teades kartsin ka lihtsalt endasse kogunenud emotsioonide väljaelamist teiste peal.
N: Kui laps nuttis, tundsin, nagu tehtaks ka mulle haiget. Mina arvan, et ema peaks igal pool lapsega koos olema ja nägema, mida temaga tehakse.
Mis Sind "vee peal" hoidis?
K: Sul pole ju valikut. Sa oled tema ema ning põhimõtteliselt ainuke inimene, kes saab talle pakkuda sellist lähedust ja soojust mida ta vajab. N.ö. vee peal hoidis mind kahtlemata minu armastatud mees Raul, kelle positiivsus ja elujõud ei lasknud mul teistmoodi käituda, ning kelle igapäevane kohalkäimine andis palju jõudu.
AC: Elu pikkuse ümberhindamine üheks päevaks.
AK: Minu kõige kallim inimene - mees. Väga suur osa oli ka meie tohtril, kes alati iga vähimagi muutuse lapsega lahti seletas, koos meiega siiralt muretses ja rõõmustas.
N: Minu mees. Ja palvetamine, usk, et minu laps saab terveks, et kui mitte keegi, siis miski ikka aitab minu last.
Kas vahest tekkis tahtmine ära joosta?
AK: Ära joosta - ei! Kodus käisin selle aja jooksul tütre sünnipäeval.
K: Minul oli pidevalt selline tahtmine ning ausalt öeldes saigi mõned korrad koos lapsega n.ö. ära joostud, aga tavaliselt ma teavitasin korruse õde oma käikudest.
AC: Mina jooksin korra. Jõudsin esimese leheputkani, ostsin lehe ja läksin tagasi. Kuhu ma ikka mujale lähen kui oma lapse juurde.
N: Jah, tahtsin, aga koos lapsega. Haiglas oldud viimastel nädalatel oli pidevalt mõte, et võtan tütre ja lähen ära.
Kuidas haiglapersonaliga läbi said?
K: Hästi. Enamus neist töötas ennastsalgavalt, ning näitas üles suurt professionaalsust. Kuigi esines pisikesi probleeme mõnede õdede kehva keeleoskusega.
AK: Haiglapersonal on fantastiline. Nad aitasid ja õpetasid kõiges.
AC: Inimesi on erinevaid, eriala ei ole siin oluline. Valdavalt on muljed ja suhted siiski head. Lisaks professionaalsusele kogesin ka lihtsalt osavõtlikku suhtumist. Oleks igas haiglas rohkem selliseid inimesi. Ja muide - see ei ole mee moka peale määrimine, see ongi tõsi.
N: Kenasti saime läbi. Õed olid väga abivalmid ja vastasid igale mu küsimusele. Muidugi oli ka neid, kes ei meeldinud, aga neid oli vähe.
Kuidas Sinu kogemuse kohaselt suhtuvad enneaegsusesse need arstid, kes ei ole nendega otseselt seotud?
K: Reeglina nad kardavad enneaegseid lapsi.
AC: Hämmeldunult ja täiesti ebaprofessionaalselt - nad ei oska asjasse isegi suhtuda, rääkimata siis asjatundlike nõuanne jagamisest.
N: Nad ei tee vahet, on laps sul enneaegne või mitte. Nad ei arvesta sellega ja ei oska nõu anda.
AK: Tundub, et meil on maksimaalselt hästi vedanud, sest meie elukohajärgne lastearst Ene Ots suhtub meie aitamisse kodus ja meie saatmisega spetsialistide juurde just nii nagu seda ideaalis võiks loota.
Nõuavad Su lapse probleemid lisakulutusi?
Kõik: Lisakulutusi nõuab selline laps kohe kindlasti. See väljendub näiteks suuremates kulutustes ravimitele, tasulisele massaažile (mis paraku on tulemuslikum kui tasuta pakutav), kuludes transpordile, sest pideva spetsialistide vahet käimisega lihtsalt on kulutusi rohkem ning lisaks peavad Laura ja Kristi pidevalt Tartu vahet sõitma. Kuulmisaparaadid pole ka just odavad. Calvinile peab aga allergilisuse tõttu eraldi toitu tegema, allergikute pesuvahendeid ostma.
Kuidas lapse arenguga seotud probleemidesse üldiselt suhtud?
AK: Reaalselt. Oleme tänaseni valmis uuteks avastusteks, mis ilmnevad alles arengu käigus ja proovime omalt poolt teha kõik, et Kristi saaks elada nii loomulikult kui võimalik.
AC: Olen alati uskunud ja usun ka edaspidi, et probleemidest saab jagu siis, kui nendega tegeleda. Nurgas pabistamisest ei ole mingit kasu.
Miks otsustasid klubiga ühineda?
Kõik: See mõte meeldis kohe. Haiglas olevad emad vajavad moraalset tuge ja positiivset süsti. Mäletame liiga selgelt enda probleeme ning muresid ning arvame, et suudame teisi samastes olukordades aidata. Klubi annab võimaluse ennast ning oma last paremini aidata ja arendada. Saame uusi kogemusi - teadmisi ja lastega koos midagi ette võtta.
