|
|
Päikeselapsed
Enneaegsete, väikesekaaluliste ja kõrge riskiga sündinud laste ja nende vanemate klubi Andres, 27+1 kuud, 881 gr.Posted by Anne Arendi, 10.11.09 at 9:10:30.Andres sündis ligi kolm kuud enneaegu. Kuus kuud oli napilt täis saanud. Sünd oli 01.07.09, kuid oleks pigem pidanud olema alates 28.09, pakuti kuupäevi kuni 05.10 ühekuusena oli pikkust 41 cm ja kaalu 1408 grammi kahekuusena oli 46 cm pikk ja kaalu 2484 grammi 3-kuuselt - pikkust 52cm ja kaalu 3,6kg (eeldatud sünniajal) 4-kuuselt - pikkust 55cm ja kaalu 4,3 kg 6-kuuselt - pikkust 61cm ja kaalu 5,5 kg 7-kuuselt - pikkus 64cm ja kaalume 6,1kg 9-kuuselt - pikkus 69 cm ja kaalu 6,8kg Loo algus ulatub juba tagasi nendesse päevadesse, kui ma tast teada sain - seega jaanuari teisse poolde. Juba esimesed nädalad poiss näitas, mida kõike ta teha võib - üks õhtu hakkas kõht metsikult valutama ja sellest tuli öine kiirabi väljakutse. Paar päeva hiljem oli ise minek EMO-sse ja seal kirjutati välja rohud raseduse säilitamiseks. Loote endaga oli kõik korras. Seega 12-ndaks nädalaks oli juba arvel üks kiirabisõit ja 1 ise minek erakorralisse (hetkel rohkem ei meenu, kuid tollest perioodist on meeles metsik hirmutunne). Korduvalt ka küsitud, et olen ma ikka kindel, et tahan lõpuni minna - alati oli vastuseks kindel "Ja". 12+paar päeva kukkusin sisse haiglasse - diagnoos - rasedustoksikoos. Tehniliselt oli asi selles, et raseduseelsega võrreldes kaotatud 8kg ja ma ei saanud mitte midagi süüa. (Sain süüa sisuliselt ainult leiba ja juua vett, sain sellest kõrvetised). Olin just vahetult eelnevalt ka kopsupõletiku läbi põdenud (perearst, arvab, et sellel eelnes veel gripp, mille tüsistuse moodi see kopsupõletik välja nägi). Ühesõnaga - ma olin nii nõrk, et käiagi ei suutnud ja hoiatati, et see rasedus võib katkeda selle stoory peale. Ütleme nii, et 6. kuni 13. nädal oli üks kohutav periood. See oli nagu ABC teemal raseduse alguse probleemid... Ajas iiveldama (peaagu kõik), enamus menüüd oksendasin välja, kehatemperatuur kippus olema umbes 37,2, metsik väsimus oli. Ja kogu see aeg olin tööl (kui ma just haiglas ei olnud). Kui ma siis 13. nädal haiglast koju sain, olin nagu ümber vahetatud – sain jälle süüa, hakkasin kosuma, kuid kuna tööl olid kiired ajad, siis taastumisest eriti juttu ei olnud. Kuid mai algusega sain töölt priiks. Hakkasin ilusti kosuma. Tundus, et nüüd hakkab asi minema. Naistearsti korraldus oli ema poole kolida, et siis olen valvatud ja puhtas õhus ja puhta toidu peal. Tegutseda võisin täpselt niipalju, kui sisetunne lubas. Maalaps – no eks ma siis veidi seal aiamaal ukerdasin, kuid see aasta jäid puud-põõsad pügamata. Sünnituseelne 22. juuni hommik tunnen, nagu tuleks midagi püksi - esimene mõte - lasin püksid täis - seda enam, et lapse viimane UH näitas, et ta konkreetselt istuski mu põiel. No olgu - pesen end ära ja vahetan püksid. Natuke hiljem - teine sorts. Asi hakkab imelikuks minema. Nati uurin, mis püksis on - no konkreetselt vesi. Ainuke märge, et midagi seal on, on see, et püksid märjad (ausõna ma vaatasin, nuusutasin ja isegi katsusin). Helistasin emale - see arvas, et ongi lootevesi, ma ei usu, helistan riigi perearsti numbrile - nendel sama arvamus ja sealt otseühendus kiirabisse. Viidi Valgasse, tehti UH ja mis on - mul vett väga vähe ja laps peaseisus. Sealt saadeti mind edasi Tartusse. (Kui laps peaks siin sündima, siis … sõnu ei mäleta, kuit point oli selles, et laps ellu ei jääks). Seal uuesti ülevaatus ja voodireziimile ja stiilis üks päev korraga. Vett ma jäingi tilkuma. Tihti kontrolliti lapse südant. Mulle määrati antibakteriaalne ravi ja raseduse säilitamine ja raud. 29. juuni tehakse suur UH ja sealt kurb avastus - ma pean sünnitama, või muidu saab laps kahjustused. Lootevett ei ole ja südamele hakkab see asi liiga tegema (kui ma õigesti aru sain – hilisema järgi oleks loogiline, et kopsud). Otsus, raseduse säilitamine maha ja kui ma 29. ja 30. ise sünnitama ei hakka siis 1.07 kutsutakse sünnitus esile. Uh arvab lapse kaaluks umbes 1kg. Sünnitus Hommikul ärgates ma teadsin, et täna pean ma maha saama, kuid mulle oli juba selgeks tehtud, et lapse šansid on head, kuid samas on see siiski metsik risk. 25% tõenäosus, et tugevad kahjustused, 50% kerged kahjustused ja 25%, et kui ongi kahjustusi, siis kasvab välja. Rohkemat ei suutnud välja uurida. Tegelt olin ise ka nii ähmis, et kas ma olekski aru saanud... Hommikul viiakse mind intensiivravi palatisse, umbes 11 saab tilguti ka tilkuma. Juurde loetakse sõnad, et mis nüüd järgmised tunnid toimuma peaks hakkama. Tilguti normi hakkavad iga mingi aja takka suurendama kuni (alustasid 6-ga, iga poole tunni takka 2 võrra suurendati) 24-ni (mul jõudis 22-ni), tavaliselt läheb üks 0,5l tilguti ära (ma sain ühega lahedalt hakkama - jäi ülegi) ja kui ma õhtuks ei alusta sünnitusega siis lasevad mu ööseks magama, kuid eeldatavasti peaks ma 19 või hiljem sünnitama. Ämmakas lubas iga poole tunni tagant vaatamas käia, muidu jäin üksinda. Kuni kella 14-neni oli see üks mõttetu lebotamine. Käisin korra koos statiiviga wc-s ja muud midagi. Siis hakkasid valud - alguses oli niisama talutav, mingi hetk kruttisin end kõverasse ja edasi - ma arvan, et kõigile tuttav teema. Siit kella viieni ei olnud midagi uut, kui ainult see, et ämmakas pidi mulle hingamist õpetama. Ja “mõnus” avastus, kui palju mul ballasti sees oli Aga mingi hetk ma ei saanud statiiviga wc vahet käia... Lahenduseks sai siis siiber. 7.15 emaka avatus 2 sõrme, mina metsikutes valudes, puhata ei saa. (oli stiilis - minut valu ja minut puhkust - hiljem puhkemomente ei eristanudki) Karjun. Repertuaarist käib läbi ka "ma ei suuda" teema. 17.30 (isegi tsipa varem) tuleb ämmakas uuele ringile. Mina küsin siibrit, hetk hiljem teatan, et laps tuleb. Ämmakas ajas konsiiliumi kohale, kes kõik peavad tulema (isegi õnnestus õigeks ajaks). Ja siis üritatakse mind veel läbi vaadata - ma ei lasknud - hakkasin rapsima. Igal juhul 17.36 oli mul poiss väljas, sünnikaal 881 grammi, kuulen lapselt kolme väga nõrka piiksatust, laps jummala lilla ja ausõna ta meenutas mulle põrsast. Paar minutit hiljem oli juba laps palatist ära viidud ja ma usun, et üsna kiirelt oli ta ka laste intensiivis. Märkasin ka seda, et esimese asjana topiti lapsele sond ninna (kui õigesti nägin)- poisile see igal juhul ei meeldinud (üritas pead ära keerata, ennast pole ollagi). Palatis olles ma lapse sugu ei saanud teada, selle sai teada alles järgmine päev - kellegil polnud aega üle vaadata, mis ja kus - peaasi, et laps ellu jääks. Üllatuslikult sain sünnihindeks 6-7-7 - üks ämmakas ütles, et väga head numbrid sügavalt enneaegse kohta, Sünnitusjärgselt saadeti mind teine päev rindu koolitama (tühje rindu lüpsma – iga kolme tunni tagant sõltumata päevaajast pool tundi lüpsi – sõltumata sellest, kas saan midagi või mitte), et saaks ka piima jooksma - selle sai korda, kuigi mul vahepeal oli piima palju, siis nüüd kergelt kipub maha tõmbama, kuid selleks on mul emalt saadud retsept, mis 24 tunniga aitab piima taastada või vajadusel suurendada (kahjuks nüüd - neli kuud hiljem - enam nii hästi ei toimi, kui toimis paari kuu jooksul peale sünnitust). Pikad kuud haiglas (Tegelt ainult 2 kuud, millest mina olin reaalselt kohal 1,5 kuud) Poiss oli intensiivis 9 päeva - selle aja jooksul ma nägin teda kaks korda. Mida kõike seal temaga tehti - ma ei saanud paljust arugi, kuid niipalju sain aru, et mõned päevad sai ta hingamisaparaati, toitmine oli ka teistmoodi ja üldse - ma pole kindel kas ma tahangi teada, mida kõike seal lapsega tehti. Igal juhul tehti hästi – kiitus intensiivravi osakonnale. No ok valgusravist (vist fototeraapia) me ka ei pääsenud. Lahe – privaatne solaarium. Edasi vastsündinute osakonda ja siis lasti ka mind poisile juurde - siis oli selline seis, et 12 korda päevas söömine/mähkmete vahetus, vajasime hapnikumaski, esines apnoehoogusid ja olime inkubaatoris ja toideti läbi sondi. Ema sai lapsega siis tegelema hakata, kui ta suutis julguse kokku võtta ja tegutsema hakata. Poiss oli 14-15 päevane, kui ma hakkasin mähkmeid vahetama, kaalus toona umbes 1100grammi. Inkubaatoriuksi ma ei julenud pikemalt lahti hoida, kui just oli hädavajalik - laps väike ja ta võib külma saada - nii ma siis pelgasin.(Ja minu inkubaator oli palati uksele kõige lähemal). Võibolla jäi ta seetõttu paljustki ilma... Emme paisid ja kussutamisi ei olnud. Teeks nüüd poolekuuse ajahüppe - poiss kaalub umbes poolteist kilo - toimetan temaga juba peaaegu täitsa ise - ainus, mida mul teha ei lasta on ühe ravimi (mitmest) manustamine. Kuid toidu kätte andmine, mähkimine, õhtune tualett, mõnede rohtud kätte andmine - üritan selle kõigega ise hakkama saada. Ja kord päevas - kokkuleppel õdedega - saan poisi omale põue (känguru). Siis on meil kahekesi lõbus emme-poja tund. Siin ajapildis teeb ka poiss metsiku kasvuhüppe 10 päeva ja ligi 600 grammi Peale seda poiss sai inkubaatorist välja (soojendusvoodisse kaane alla). Ja selleks ajaks on poiss suutnud metsikult kõrge pulsi hankida (põhjust nagu ei tabatud - südameuuringud kõik korras, kuid pulss - siis leiti, et ehk kopsude pärast, pluss ühe ravimi kõrvalmõju - kahtlusalune ravim võeti pealt ära ja jäädi jälgima, et mis edasi saab). Endiselt vajame hapnikumaski. Mõni aeg hiljem hakkame lutist söömist harjutama (33. nädal oli vist ja laps hakkab lähenema kahele kilole)- oi kuidas see noormehele ei sobi - "no miks ma peaks, kui saab niisamagi hakkama". Rinnale ei lasta, et tsipa nõrgavõitu. Edasine läheb kiirelt - kuigi kohapeal nii ei tundunud: 2 nädalaga saime lahti hapnikumaskist, hakkasime ise sööma, saime tavalisse voodisse, apnoehood kaovad. Teravalt on meeles poisi viimane tõsiseltvõetav apnoehoog – ma usun, et õed minuga ei nõustu, kuid ma kartsin, et ta sureb... See kuidas ta vaiksele segamisele ei reageeerinud ja kuidas õed ta lõpuks sõna otses mõttes maast lahti lõid – see vist ei unune eal... Hetkel ma seda rohkem kirjeldada siin ei suuda. Kuid kõige lõbusam mälestus oli järgmine: Mina, kraadiklaas peos, lippan õdede toa poole, otsin pilguga üles oma palati õe ja ütlen: “Termolabiilsus või mitte, kuid meil on palav”, no õde küsib, et mis siis poisi kehaemperatuur on – 37,2. Õde tuleb, vaatab soojendusvoodi termomeetrit ja lausub: “See pole termolabiilsus vaid see on tavaline voodi” (Soojendusvoodi oli juba madalal temperatuuril, veel sai temperatuuri alla võtta – aga mitte palju). Termolabiilsus – võimetus ise kehatemperatuuri hoida. Järgmine päev olimegi rõõmsalt tavalises voodis. Ja praeguseks võin öelda, et see poiss ongi kuumavereline, kuid üle 37-me normaalses toatemperatuuris kehatemperatuur enam ei tõuse. Hetkel lemmik toatemperatuur on vahemik 20-22, kui hoida bodys ja sipukates (viimased peavad siis olema õhukesed). Alates 32 nädal kontolliti iga nädal silmi - need olid korras, kõrvaarstil läks kehvemalt - et tulemuseks, kas poiss ongi kurt või pikaajalise sondi tagajärjel on tal kuulmine ajutiselt häiritud – seda otse ei öeldud, kuid ma nii sain arstist aru, otse öeldi ainult, et kordustestile ja anti brosüür lugemiseks – sealt ma lugesin, väga ma ei kartnud, sest olen kuulnud piisavalt kordustestist, kuid ikkagi, et “kahepoolselt (kumbki kõrv) EI läbi” saatekirjal võttis küll mõtted negatiivsele suunale – oleks tsipakenegi reageerinud... Kodusele “ravile” 36. nädal kirjutati meid haiglast välja Selleks ajaks on meie probleemide nimekiri moondunud järgmiseks: munad laskumata ja üks kubemesong kõrvu vaja uurida ja siis see pulss lakke teema (õnneks nüüd ainult aktiivsuse suurenemisel) Kaalu oli haiglast lahkudes 2,5 kg. Ja eeldatava sünniajani oli veel aega 1 kuu. Kaasa anti pikk nimekiri rohtudest/vitamiinidest, mida kõike me peame sööma. See kuu aega käisime iga nädal Tartus ja sünnivanuseks oleme saanud järgmise seisu: munad endiselt laskumata ja nüüd kaks kubemesonga ja rinnast see poiss ei kavatsegi sööma hakata - emme peab välja pumpama pikkust 52cm ja kaalu 3,6kg sööme kuus-seitse korda ööpäevas. Kordustest tehtud ja tulemuseks on see, et poiss on saanud isa kuulmise (peaaegu ideaalne), seega kuulmine ka korras. Meie täna Praegune seis on selline, et praegu oleme nelja kuune poiss suutis avastada rinnast imemise mõnu – kuid palju ei võta kaalume 4,3 kg ja pikkust 55cm. Songad ja munandid on endiselt ülevalolevad teemad. Korraldus on, et kui hullemaks läheb või last segama hakkab, siis minna kohalikku EMO-sse, siinpoolne seltskond arvab, et kindlam oleks kohe Tartu minna (Siinne lastearst ja perearsti õde – ja ma nõustun nendega). Õe hinnangul käitubja tegutseb laps nii nagu üks tsipa vanem kui kuine laps käituma peab (kes ta ka tegelikult olema peaks). Kui nii ka edasi läheb, siis ma julgen loota, et kui poiss suuremaks saab, siis mitte keegi ei saa aru, et ta millegi poolest “eriline” on. Aitäh Tartu ! November 2009 - eile perearstil käidud - kui ta sellise tempoga jätkab, siis varsti ei saa keegi midagi aru - kui ma just ise ei ütle - ümberarvestatud vanus 1,5 kuud ja ta onGI täpselt nagu ajaline pooleteist - kahekuune (käitumine, suurus, muu areng...). Ja me saime puhtalt tissile... Käisime 27.11 lastearsti juures ja puusade UH-d tegemas.
Tulemused on järgmised:
Puusade areng ealine - ümberarvestatud vanuse suhtes -seega korras
Tehti vereproov - väga ilus (rauavarude vastust ei saanud, kuid tundub, et kuigi korras - jätab võimaluse norida)
Lapse isiklik areng - võrreldav tavalise kahekuisega - seega korras (sest ümberarvestatud vanus on see, et saab kohe kaks kuud vanaks).
Pead hästi kaasa võtta ei taha, kuid meil on veel üks kuu aega
Mõõdud tsipa enne viie (ümberarvestatud tsipa enne kahe) kuu sünnipäeva
4750/58/41 - normaalse kahekuise mõõdud.
Ja eriti hea uudis - songad on paremaks läinud - õigemini arst ei leidnud neid, üks munand on laskunud - kuigi veel liikuv, kuid siiski areng positiivses suunas.
Üldiselt mulle tundus, et meil on läinud paremini, kui lastearst julges loota, vähemalt, kui ma sain arsti näoilmetest õigesti aru. Kuue kuu seis
Üldine seis: Tervis lausa igavalt korras - Jumal tänatud
Oskused: peahoid ideaalne, kui ta just väsinud ei ole, hästi ergas ja õudne jutuvada, silmanägemine korras ja uudishimu tundub olevat rohkem, kui teistel lastel - vähemalt vaadates, kuidas ta käitub, kui midagi ruumis muutub ja võrdluseks teised lapsed samas ruumis. Minu poisil on ruumi sisenedes vaja kohe kõik üle vaadata ja siis vastavalt nähtule käituda. Lemmiktähed on R ja S ja oi kuidas talle oma nimi meeldib, eriti kui vastavaid tähti rõhutada. Oskab häälega naerda ja kilgata. Jalad enam ei kuulu kategooriasse makaronid, vaid ikka on jalad ja asju haarab ja hoiab hästi, kuid ühest käest teise veel ei pane, võiks öelda, et ma olen näinud paari juhust, kus üks mänguasi sattus ühest käest teise. Ei keera ega rooma veel - ei kujuta ette, millal keerama hakkab, kuid roomamise seisukohast leiab füsioterapeut, et kaua ei lähe - et juba hakkab vaikselt ära minema 7 ja poole kuuselt on seis selline, et pool kuud pole poiss kahjuks kaalus juurde võtnud (pikkusele lisanud umbes 1cm). Pigem on kaalus kaotanud oma sada grammi. Ta on saanud kätte kuskilt nohu ja köha kollid, mistõttu on ta isutu. Palavikku ei ole ja muus osaski tundub ta nagu terve olema, kuid väsib kiiremini (kui niimoodi võib öelda) a siis tatine nina ja aeg-ajalt köhib, kuid tundub, et on, mis on, ta hakkab vaikselt paranema Üldiselt on areng ealine, kuid keerata hästi ei taha (pikalt on laps laiskki olnud, kuid nüüd 15.02 avastas, et võiks ise ka rohkem üritada - kaua see emme mind rullib, kuid pole seni õnnestunud) ning seljalihased ongi märgitd tsipa halvas toonuses olevateks.. Samas muus arengus teeb mõnedele kuuekuistele ka silmad ette. Igal juhul, kui tervis taas korras on - on korraldus seljaga põhjalikumalt tegeleda Aprilli lõpp 2010 Tundub, et edasi areneme vastavalt meie ümberarvestatud vanusele - midagi erilist ta enam teiste lastega võrreldes ei ole (vähemalt arengus). Probleemiks on hetkel see, et pärast toda haigusepoissi ei taha poiss mitte mingi valemiga korralikult juurde võtta - kuid kuna muus osas midagi ette heita pole... siis äkki ongi sale poiss 09.03. hakkas iseseisvalt keerama (ümberarvestatult viiekuusena) 19.04 võiks lugeda roomamise alguseks - rallis täna terve toa läbi - ainult et jalad ees - ikka vähikäigul (ümberarvestatult kuue ja poole kuusena).
|