Päikeselapsed: Kas mu laps on hüperaktiive? Mida teha?

Esileht
Klubist
Meie laste lood
Lugemist
Lingikogu
Küsimused-vastused

Päikeselapsed
Enneaegsete, väikesekaaluliste ja kõrge riskiga sündinud laste ja nende vanemate klubi

Kas mu laps on hüperaktiive? Mida teha?

Posted by Anne Arendi, 9.1.11 at 22:52:22. Kas mu laps on HÜPERAKTIIVNE?

( Jo Douglase järgi lühendatult tõlgitud.)

Ma ei tohi oma silmi
Temalt hetkekski pöörata
Või kogu elamine näeb
välja kui lahinguväli!
Ta aina rahmeldab ringi!

Aga kas ta on HÜPERAKTIIVNE ? Vaatame koos!

ELAV LAPS

Eriti aktiivsed ja elavalt tegutsevad on poisid. Nad ronivad, müravad, kiirustavad , rakendavad oma lõputuna tunduvat energiat. Hoolikamal jälgimisel võib leida, et laps suudab ka vaikselt istuda, näiteks hunniku autode juures, tegutsedes konstruktori või plastiliiniga.
Olenemata energia hulgast, on enamus lapsi suutelised istuma ja keskenduma tegevusele, mis neile naudingut pakub. Kui päris üksi tegutsemine siiski raskeks osutub, siis täiskasvanuga koos suudavad nad keskenduda igal juhul. Oluline on, et laps suudaks huvi pakkuvale tegevusele pühenduda vähemalt 10 minutit ja ka kauem, kui tegevus seda väärt on.

LÄRMAKAS LAPS

Mõnikord tundub, et laps üldse ei kuule, mis talle sai öeldud. Täiskasvanul võib olla raske taluda olukorda, et mõnikord laps kuuletub, kuid aeg-ajalt on sõnakuulmatu. Situatsioon, kus keegi nii väike võib olla nii sõnakuulmatu, nii allumatu, tekitab täiskasvanus frustratsiooni ja viha. Tihtilugu lõpeb olukord sellega, et lapse peale karjutakse. Täiskasvanu ei saa ikkagi aru, kas laps lihtsalt ei tee, mis kästi, või ta ei kontsentreeru küllaldaselt, et kuulda öeldut täpselt.

ÜLIAKTIIVNE LAPS

Täpse piiri seadmine üliaktiivsuse ja hüperaktiivsuse vahel on probleemiks ka professionaalidele. Täpset ja selget piiri polegi, kuid kokkulepete järgi loetakse üliaktiivseteks selliseid lapsi, kes on küll ebatavaliselt aktiivsed, kuid pole siiski nii aktiivsed, et lapse ja perekonnaelu oleks oluliselt häiritud. Üliaktiivsed lapsed võivad olla rahutud ja neil võib olla raske istuda pikka aega ühel kohal. Näiteks televiisorit vaadates võivad nad rippuda pea alaspidi üle käetoe või ronida tooli alla, kuid samal ajal vaatavad nad saadet ja on isegi kontsentreerunud. Taoline käitumine võib olla pereliikmetele ärritav, kuid ka üliaktiivsele lapsele endale on püsimine näiteks kitsas korteris ääretult pingutav. Sellised lapsed tahavad enda ümber avarust või parki vms. jooksukohta, suurt laia mänguväljakut, pallimänge, rattasõitu. Nad on tüüpilised õuelapsed. Kui neid köita aga mingi huvitava tegevusega, saavad nad paigal oldud küll - loevad raamatuid või meisterdavad midagi. Selleks, et paigalpüsimist tagada, tuleb neil lastel lasta oma energia õues ohutult välja elada. Kasulik on igasugune füüsiline tegevus. Mõnikord kiputakse arvama, et taoline üliaktiivsus on distsiplineerimatuse tulemus ja mõnikord põhjustab üliaktiivsus probleeme distsipliiniga. Arvestama peab seda, et see on siiski lapse huvide peegeldus konkreetses ümbruskonnas ja ka füüsilise suutlikkuse proovilepanek.

HÜPERAKTIIVNE LAPS

Lapsed, keda on diagnoositud kui hüperaktiivseid, on üliaktiivsetest erineva käitumisega. Peamiseks erinevuseks on tähelepanematus ja vähene kontsentratsioonivõime. Lapsel puudub või on tugevalt häiritud võime suunata tähelepanu mingile kindlale tegevusele või objektile. Tähelepanu on lühiajalisem kui iga arvestades oodata võiks. Nende laste aktiivsus ei ole erakordse huviga ümbruskonna vastu, vaid piiratud ja häirunud suutlikkusega köita tähelepanu vajalikule objektile. Hüperaktiivsed lapsed on püsimatud, nad liiguvad tegevuste vahel ja ei suuda küllaldaselt keskenduda, et tegevusest rõõmu tunda või need lõpetada. Tavaline on , et selline laps kisub küll mänguasjad välja, kuid ei tee mänguks vajalikku valikut. Või siis valivad ka mänguasjad ja tassivad neid ringi, kuid harva kasutavad neid sobivalt või loovalt. Pigem kipuvad mänguasjad katki minema või ära kaduma ja nendega ei mängita. Selleks, et hüperaktiivne laps võtaks mängust osa on vaja lapsele tihedat ja järjepidevat toetust, tegevuste struktureerimist. Ja ikka jälle abi väljastpoolt! Vastasel juhul katkeb selliste laste tähelepanu kiirelt ja nad ruttavad eemale, et teha juba midagi muud. Hüperaktiivsed lapsed on ka impulsiivsed. Nad ei oska olukordi ette hinnata ja võivad seetõttu ise aru saamatagi ohtu sattuda, olles ise sageli ohvrid.

HÜPERKINEETILISED LAPSED

Hüperkineetilisust esineb ainult vähesel hulgal lastest. Grupi kirjeldus ühtib põhijoontes hüperaktiivsete laste kirjeldusega. Erinevuseks on see, et taoline käitumine on nähtav igas olukorras ja pidevalt. Hüperkineetilisuse korral on tegemist tõsise pervasiivse probleemiga, mis last ka väga kahjustab. Sageli on kaasnev ka üldine arenguline mahajäämus, motoorne kohmakus ning kõnepeetus. Probleemid ilmnevad nii sotsiaalsete kui akadeemiliste oskuste osas.

PÕHJUSED

1991.a. allikate põhjal ei ole välja toodud otsest seost ajukahjustuse ja hüperaktiivsuse vahel. Täheldatakse, et sünniaegse hapnikuvaeguse või südametegevuse häirete all kannatanud laste hulgas on hüperaktiivsus kõrge esinemissagedusega. Uuringud annavad viiteid ka pärilikkuse võimalikkusele kuid see pole kindlalt kinnitatud. Päritud võivad olla muud omadused, mille baasil areneb välja hüperaktiivsus.
Esineb poiste hulgas 5 korda sagedamini kui tüdrukutel.

PROBLEEMID

Hüperaktiivsete laste probleemid jaotatakse kolme rühma:

1. Käitumisprobleemid : agressiivsus, vähene enesekindlus, endale tähelepanu tõmbamiseks eriliste nõudmiste esitamine, (vilets) madal enesekontroll, destruktiivsus.

2. Hüperaktiivsuse sümptomid : püsimatus, tähelepanematus, kohmakus, väsimatus, impulsiivsus.

3. Sotsiaalsed probleemid : raskused koosmängus ja ühistegevusel teiste lastega, sõprade leidmisel.

Selleks, et lapse probleemidele jälile jõuda, on oluline tähele panna, millistes situatsioonides probleemid esinevad.

Kasulik on jälgida:

1.Millised erinevad raske käitumise mudelid lapsel avalduvad
2.Millistes situatsioonides on laps „raske“
3.Missugused probleemid teid peamiselt ärritavad
4.Kui sageli probleemid üles kerkivad

MIDA TEHA?

Esmaseks soovituseks lapsega tegemisel on alati : varuge aega! Näe, toeta, kiida ja hinda positiivset käitumist!
Mõelge hoolikalt mida, millal ja kuidas öelda, ning pea meeles:
*Ära last katkesta kui ta on süvenenud tegevusse;
*Ära anna liitkorraldusi nagu : „Mis sa seal teed, tule siia!“
*Sama mõttetu on ka korraldus : „Ole ettevaatlik“ - liiga üldsõnaline.

Selle asemel on soovitav:
*Püüda lapse tähelepanu kui ta on tegevuse lõpetanud - ta peab teid vaatama ja kuulama;
*Anda soovid ja korraldused täpselt ja otse, nii et laps neid üheselt mõistaks;
*Üks korraldus korraga;
*Oota veidi, anna aega, et laps saaks teie korraldust täita.

Nende nõuete täitmise tulemusena peaks lapsel olema kergem soovitut mõista. Kui ta teeb nagu oodatud, näidake rõõmu, poolehoidu, heameelt kohe, sest hüperaktiivsed lapsed vajavad vahetut tagasisidet.

NB! Korraldage tegevused väikeste sammudena ja regulaarselt lapsele tagasisidet andes.

*Mida peaks tegema kui laps on agressiivne?

Agressiivsuse ilmingute korral on vaja õppida käituma teisiti ning arvestama ja mõistma, mis juhtub siis kui ta käitub inetult. Teile endale peab olema absoluutselt selge, mida te lapselt tahate. Kõige esimene ja laialt levinud vahend on lapse peale karjumine, kuid paraku täiesti tulutu. Efektiivsem vahend on n.n. aeg maha meetod. Ükskõik, millist meetodit te ka ei kasutaks, pidage meeles esmast nõuet : varuge aega! Kui lapsel avaldub agressiivsus, siis katkestage kohe lapse tegevus, mis see ka ei oleks. Pange ta istuma toolile või põrandale. Lülitage välja TV, raadio jms. Kindlustage, et laps lihtsalt istuks ja ootaks, kuni talle ütlete, et ta võib ära tulla. Ärge rääkige ja vaielge temaga sel ajal vaid ignoreerige teda. Laps peab olema teie vaateväljas. Episoodi kestvus sõltub lapse vanusest : koolieelikutel 1-2 minutit, koolilapsel kauem. Kuna hüperaktiivsele lapsele on selline ülesanne väga raske, võiks ajapiir esialgu olla mõnikümmend sekundit. Tähtis on, et teie annaksite loa lahkuda. Näidake igati välja, et mõtlete seda tõsiselt, ärge kaotage kannatust. Kui laps tujutseb, ärge tehke väljagi. Vajadusel hoidke teda kinni kuni raevuhoog taltub. Rahunenult on õige aeg teda endise mängu juurde tagasi lubada. Mõnikord võib juhtuda, et agressiivsus algab otsast peale. Siis tuleb aeg maha meetodit korrata. Kogemused näitavad, et taoline võitlus kestab harva kaua. Peatähtis on nõue: varuge aega! Kui te mingil põhjusel ei saa seda kõike läbi viia, ei tasu lapsele ilmaasjata ülearuseid nõudmisi esitada.

*Kuidas aidata lapsel pikemalt süveneda tegevusse?

Selleks, et pikendada tähelepanu kestvust lapsel, on tarvis läbi mõelda järgmised küsimused:
*Milliseid tegevusi laps eelistab? Lemmiktegevused on need, mille kallal laps suudab pikemalt tegutseda.
*Kui kaua suudab laps keskenduda lemmiktegevusele, ilma et ta seda katkestaks?
* Kui pikalt suudab laps keskenduda laua ääres läbiviidavatele ülesannetele (n. mosaiigid jt. lauamängud)?
*Kui pikalt keskendub laps loov- ja konstrueerimisülesannetele (värvimine, maalimine, modelleerimine, konstrueerimine)?
*Kui pikalt on ta suuteline kuulama juttu või koos täiskasvanuga raamatut vaatama?
*Kui kaua suudab iseseisvalt istuda ja teha koolitööd (kirjutada, lugeda)?
*Kui kaua suudab istuda ja vaadata TV-d?

Treenimine algab sellest, et tehakse valik meelistegevustest ja hakatakse neid pikendama. Seejärel liidetakse juurde ka muid tegevusi, alustatakse lihtsatest ja lühikestest.

Lapsele on abiks kui:
*Õpetate teda tegevusi lõpetama, andes jõukohaseid ülesandeid.
*Pikendate ülesannetele kuluvat aega, muutes neid keerukamaiks ja töömahukamaiks.
*Pikemate ülesannete vahele tehke vaheaegu.

Alati ja regulaarselt vajab laps tagasisidet ning kinnitust, et on toiminud õigesti.

*Kuidas õpetate teda ootama?
Ootamine on elementaarne sotsiaalne oskus, mis lapsele tuleb selgeks õpetada küllalt vara. Ootamine erinevates situatsioonides on tähtis mitte anda lapsele ebamääraseid vastuseid nagu varsti, veidi aja pärast jne., vaid fikseerida kõik toimingutega või päevakava kindlate punktidega. (peale sööki, kohe pärast riidessepanekut jne.)

*Kuidas õpetate teisi mitte katkestama?
Hüperaktiivsete laste vanematele on tuttav olukord, kus laps räägib teiste jutu vahele või tahab rääkida just siis kui teil on telefonikõne. Mõningatel juhtudel võib lapse selline käitumine olla põhjendatud, kuid alati mitte. Taolistes olukordades soovitatakse käituda järgmiselt:
*Pöörduge lapse poole, naeratage, noogutage : andke märku, et te olete temaga valmis tegelema mõne aja pärast.
*Sobiva momendi saabudes küsige lapselt selgelt, mida ta tahab ning seejärel vastake talle lühidalt ja suunake ta tagasi mängima.
*Kui laps selle peale muutub agressiivseks, peaks ta eemale viima ja maha rahustama.
*Seejärel jätkake pooleliolevat vestlust ning ignoreerige teda. Igasugune lapsepoolne agressioon (n. lükkamine), peab olema koheselt lahendatud : viige ta jälle eemale ja jätkake pooleliolevat tegevust, nii et laps näeks, et te ei ole tema käitumisega tolerantne.

Meeles peab pidama, et taolistes situatsioonides on vaja olla järjepidev, õpetamaks lapsele selgeks õige käitumis- ja suhtlemismudel. Eesmärk on ju õpetada laps ootama, mitte olema pidevalt teiste tähelepanu keskpunktis.

*Kuidas hoida ära lapse impulsiivsust?

Selle probleemi ületamise peamiseks eesmärgiks on leida võimalused lapse ohutuse tagamiseks. Impulsiivsuse tõttu varitseb hüperaktiivseid lapsi potentsiaalne oht tänaval, elektrilisi majapidamisasju kasutades ning köögis tegutsedes. Sobiva vahendina on kasutusel eneseinstrueerimise treening. Väikestel lastel lastakse näiteks veidi aega oodata, enne kui nad puudutavad mingit mänguasja, seejärel kasutatakse positiivset kinnistajat.

Üldiselt on probleemile kaks lähenemisviisi:
1. Laps kordab üle täiskasvanu korraldused.
2. Probleem arutatakse läbi.

Alati antakse käitumise järel lastele tagasiside. Lahenduse paremaks mõistmiseks olgu toodud näide tänava ületamise eelnevast treeningust.
1. Otsus: on vaja minna üle tänava.
2. Kus ületada tee: turvalise koha leidmine.
3. Erinevate ületusvõimaluste võrdlemine: ristmik, „sebra“, foor, sirge teelõik.
4. Valiku tegemine: parim koht.
5. Ületamine: vaata liiklust, hinda autode kiirust.
6. Vaata kahele poole, kõnni, ära jookse.

Üsnagi tüüpiline on, et impulsiivne laps, nähes teda huvitavat objekti teisel pool teed, liigub pilgult selle suunas, analüüsimata olukorda.

Küsimused eneseinstrueerimiseks:
*Mis on probleemiks? Mida ma tahan?
*Milline on plaan? Kuidas ma kavatsen selle lahendada?
*Kas ma kasutan plaani?
*Kuidas mul tegevus õnnestus?

Esialgu mõeldakse kõik läbi kõva häälega. Kui laps juba oskab valjult mõelda, minnakse üle sosinkõnele ning seejärel planeeritakse vaikselt (sisekõnes, mõttes).

*Kuidas aidata süveneda kodustesse töödesse?

Suureks probleemiks, milleta kooliealiste hüperaktiivsete laste vanemad kokku puutuvad, on laste vähene keskendumisvõime kodustel töödel. Laps kas ei suuda kuidagi tegevust alustada või siis ei süvene piisavalt tööprotsessi. Tavaliselt ütleb laps ise, et kodutöö on igav, talle ei meeldi, või ta ei saa aru.

Last on võimalik aidata, selgitades välja raskemad põhipunktid ja analüüsides esile kerkivaid takistusi.

Jälgige:
*Ehk on kodutöid korraga tegemiseks liiga palju. Lubage väikseid vaheaegu!
*Kas te riidlete, kui ta ei saa kogu tööd valmis?

Märgake, mis on tehtud, aidake tegevusi planeerida! Ära enda väsimust lapse peale välja vala!

*Kas laps saab töödega hakkama ilma järelvalveta?
Järelvalve on vaialik siis kui laps ei oska oma tegevust organiseerida, lugeda küsimusi ja planeerida, mida, millises järjekorras teha. Iseseisev töö nõuab organiseerimisoskusi, mis hüperaktiivsetel lastel puuduvad.

Iseseisva töötamise oskuste õpetamisel on abiks järgmine kava:
1. Loe küsimus häälega!
2. Mõtle, mida see tähendab? Kui vaja, korda üle oma sõnadega.
3. Loe küsimus veel üle ja mõtle, kas said aru?
4. Mida on vaja teha, et vastata küsimusele? (näiteks otsida õpikust, mõnest muust raamatust, minna peatükk tagasi.
5. Uuri, mis on õpikus selle kohta olemas!
6. Planeeri vastus, kirjuta üles põhipunktid!
7. Vormista eelnev vastuseks.
8. Kirjuta vastus.
9. Loe üle mis kirjutasid, kontrolli õigekirja, kirjavahemärgid ja mõte.

Lapse abistamiseks tuleb tal aidata sellisest korrast kinni pidada, mitte vastuseid ette öelda. Abistada tuleb seni kuni laps suudab iseseisvalt taolise skeemi järgi töötada.

*Kas laps saab aru, mida kodutööks on vaja teha?

Hüperaktiivne laps on klassis sageli tähelepanematu ning seetõttu võivad tal mitmed olulised asjad unustatud olla.

Siin kohal tuleb õpetajaga rääkida. Tähtis on, et koduste tööde nimekiri jõuaks koolist koju. Ärge koolipoolseid kohustusi enda kanda võtke. Pärige õpetajalt iga kord kui päevikusse pole kodused tööd üles märgitud.
Kui sihipärane on teie laps kodutööde tegemise ajal? Sageli kalduvad lapsed sihipärasest tegevusest kõrvale: loevad raha, teritavad pliiatseid või teevad muud sellist, selle asemel, et õppida.
Nüüd on tähtis märgata, ehk on ruumis lapse jaoks segavaid faktoreid: TV, raadio, laud pudi-padi täis. Mõni laps õpib paremini köögis, teine magamistoas. Oluline on häirivad allikad kõrvaldada!

*Millal kodutöid teha?

Õppimine nõuab teatud pingutust, see on raske. Nimelt seetõttu püüab laps seda tegevust järjest edasi lükata, leides asemele midagi meeldivamat - teleri vaatamine, mängimine jne.
Püüdke kehtestada ajalised limiidid näit. millal alustada või mis ajaks töö peaks valmis olema. Ajakavas peaks olema ka aeg puhkamiseks.

*Teiste inimeste tunnete mõistmine.

Impulsiivsetel lastel on sageli raskusi sõpruse loomisel. Sageli nad ei kontrolli oma tegevust ning võivad seetõttu näida isekatena ning ainult enda huvidest lähtuvalt käituvatena. Vajalik on selliseid lapsi õpetada jälgima teisi inimesi ning ka mõistma mida teised tunnevad.

*Kohane sõnavara.
Väikesele lapsele peab kujundlikult selgeks õpetama inimtunded ja emotsioone väljendava sõnavara. Abivahendina sobivad kasutada pildid, raamatud, TV: juhtida tähelepanu naerule, nutule, karjumisele.

*Kirjelduse ühendamine tundega.
Sõnavara praktilise omandamise järel on need tarvis siduda vastava välise pildiga s.t. konkreetse tunde avaldumise kujundiga. Näiteks kui keegi naerab, on ta rõõmus, nutab on ta kurb; tal on valus jne.
Hea võimaluse korral kasutada ka sobivaid eriraamatuid, mis ongi mõeldud erinevate tunnete õppimiseks.
Vajalik on aidata lapsel leida ka variatsioone n. inimene, kes näib kurb võib olla õnnetu, hirmunud, ärritatud vms. Inimene, kes näib õnnelik. Võib olla lihtsalt kena, naeratada, olla sõbralik.

*Tunnete põhjuste üle mõtlemine.

Kui laps vaatab pilte ja kirjeldab, missugused seal kujutatud inimesed välja näevad, peaks edasi arutlema, et miks nad sellised võivad välja näha n. vihane või kurb. Taoliste seoste väljatoomine ja leidmine on tunnete õpetamise seisukohalt oluline.

*Iseenda tunnete mõistmine.

Eelneva töö tulemusena on laps ühel päeval suuteline mõistma ja kirjeldama teiste inimeste tundeid. Siis on paras aeg alustada tööd lapse enda tunnete mõistmise õpetamisega.

Võib näiteks küsida, mis asjad teevad last kurvaks, laienda mõisteid, toetudes lapse enda kogetule, lase tal meenutada.
Seda kõike on raske teha kuni lapsel pole vastavat sõnavara, seega on eeltöö kindlasti vajalik. Mõnikord loovad lapsed ise uusi sõnu, väljendamaks, mida nad tunnevad.
Mõnikord väljenduvad erinevad tunded sarnaselt n. frustratsioon ja pettumus väljenduvad vihana. Väike laps ei suuda neid tundeid eristada ning reageerib ühtviisi. Ka impulsiivsed lapsed käituvad samamoodi: nad ei analüüsi, mida nad tegelikult tunnevad ning on seetõttu kiirelt ärrituvad (öeldakse: nagu „kulutuli“). Põhialuseks sõpruse loomisel on kaaslase mõistmine ja iseenda tegevuse analüüsimine.

Impulsiivsed lapsed vajavad õpetamist ka selles osas kuidas jälgida kaaslasi, neid kuulata, neist aru saada, mõista, mida nad tunnevad.
Kui lihtsalt vaatlus ei anna lapsele küllaldaselt informatsiooni, peab last õpetama kaaslasi küsitlema.

*Õpetame lapsele enda tundeid kirjeldama.

Tähtis on, et lapsele räägitakse ka omaenda tunnetest - see on oluliseks abiks õppimisel.
Tegelikult anname me kõik lapsele mingil moel teada, mida tunneme. Tavaliselt ebameeldivaid tundeid n. „Ma olen tige, et sa lärmad“, või „Nüüd küll aitab!“ „Ma olen juba nii vihane, et vabandamine ei loe!“ Oluline on kirjeldada ka positiivseid tundeid n. „Mul oli nii hea meel, kui sa helistasid“ või „Mul oli nii uhke tunne kui me jalutasime ja sa mul käest kinni hoidsid“.
Täiskasvanu- poolne tunnete teadvustamine lapsele on abiks lapse enda käitumismallide loomisel mingis sarnases situatsioonis. Tõsi, kui laps osutub äÄga impulsiivseks võib tal olla raskusi kõige kogetu meenutamisel ja enda käitumise kontrollimisel.
Sel juhul võib lapselt otse küsida, et kuidas ta ennast tunneb.

Kui täiskasvanu väljendab lapsele oma tundeid, peavad need olema põhjendatud. N. mitte „Ära karju ja lärma“ vaid „Ma ei taha, kui sa karjud ja lärmad, see teeb mind närviliseks“.

Kui laps teid ignoreerib, tuleb talle otse välja öelda:
*Oma tunne
*Suhtumine lapse tegevusse ning teadvustada ka lapsele, et ta ignoreerib teid. Selline tunnete äraseletamine on abiks nii lapsele kui teile. Teie mõlemad ei pea end sugugi leidma situatsioonist, kus mõlemal on kannatus viidud viimase piirini

*Kuidas õpetada last seltsima teiste lastega?

Kaaslastega sõbrustamiseks on vajalikud teatud sotsiaalsed oskused.

*Laps tahab endale midagi, mis on teiste käes
*Eemaletõukamine ja mängust välja jätmine
*Erinevad mängusoovid
*Bossitsemine
*Mänguasjade ära võtmine ja peitmine
Taolistes situatsioonides peavad lapsed läbirääkimisi pidama, arvestades üksteise erinevusi.

Lapse abistamisel nende probleemide lahendamiseks tuuakse välja 4 astet:

1. Mõisted SAMA ja ERINEV
Laps peab teadvustama, et ühes ja samas situatsioonis võivad erinevad inimesed tunda ennast erinevalt ja ka probleemidest erinevalt aru saada.
2. Alternatiivsed lahendused.
Oma impulsiivsuse tõttu ei mõista laps, et olukorra lahendamiseks on ka valikuvõimalusi.
Küsige: Aga mis sa siis teed, kui tema teeb n. nii?
Kas midagi muud ei saaks teha?
3. Õigesti mõtlemine, lapsele sobiva lahendi pakkumine.
Olukorras, kus ühe lapse käes on mänguasi, hakkab impulsiivne laps seda lihtsalt endale kiskuma. Kui see ei õnnestu, palutakse täiskasvanu abi. Täiskasvanu osa on suunata laps leidma sobivat lahendust: kas midagi vastu anda, uut mängu pakkuda, oodata veidi vms. Täiskasvanu ei pea lapse eest olukorda ära lahendama.

4. Tundlikkus iseenda ja kaaslaste käitumisilmingute suhtes.
Impulsiivsele lapsele on tähtis momendiolukord ning selle lahendamine, mitte tagajärgedele mõtlemine. Siit tulevadki laste järelemõtlematusest tingitud vead. Õpetage oma last jagama mänguasju, elamusi, maiustusi.

*Julgustage last

Mõtlema võimalikult palju lahendusi sellistele igapäevaprobleemidele nagu: Keegi ei mängi minuga, Sõber lõi mind, Ma ei taha, et ta mängib minu traktoriga.
Aidake lapsel mõelda, milliseks võiks olukord kujuneda pärast esialgse lahenduse leidmist. Leidke veel mingi lahendusvariant ja analüüsige selle järel tekkida võivat olukorda.

Kaheksa lähenemisviisi, mis peaksid kaasa aitama lastevaheliste probleemide lahendamisele:
1. Uurige välja lapse arvamus. Mis juhtus? Mis ta ütles? Miks ta seda tegi?
2. Küsige lapselt, miks ta just nii käitus? Miks sa teda esimesena lõid?
3. Laske lapsel selgitada, kuidas ta end tundis, ning mis ta arvab kuidas teine ennast tundis.
4. Kui laps ei oska hinnata kaaslase olukorda, aidake tal välja mõelda kuidas ta selle teada saaks.
5. Küsige lapselt, kuidas võiks probleemi ära lahendada. „Mida sa pead tegema kui sa tahad selle autoga mängida?“
6. Küsige lapselt, mis võiks edasi juhtuda? „Kui sa kaebad emale või lööd, mis siis saab?“
7. Aidake lapsel arvata, kas tema pakutud variant on sobiv või mitte.
8. Julgustage last mõtlema sobivamaid lahendusviise. Arvestage, et lapsele meeldib tegutseda rohkem iseenda reeglite järgi kui kuulata täiskasvanu korraldusi. Viimased on aga siiski vajalikud, sest täiskasvanul on võimalik suunata lapse mõtlemist ja arusaamist. Valmiskorraldustest on vähe kasu.

*Mida teha kui lapsed kaklevad.

Kõige esmalt on vaja endale teadvustada, et hüperaktiivsete laste puhul on probleemide lahendamine ja nõuannete pakkumine tunduvalt raskem kui tavaliste laste puhul.
Selleks, et hüperaktiivset last panna olukorda analüüsima, on tarvis rohkem vaeva näha. Täiskasvanu peaks olema lapsest sammu võrra eespool ning kontrollima nii lapse kui enda reaktsiooni.
Samas püüdke mitte pakkuda valmislahendusi, aidake lapsel isa selleni jõuda. Näit. kui lapsed kaklevad auto pärast on vanaema reaktsioon tavapäraselt järgmine: “Miks te ei saa ilusasti mängitud? Kui te ilusasti ei mängi, ma võtan auto ära! Anna auto jalamaid vennale!“
Need on küll sobivad lahendamaks tekkinud probleemi kuid lahendaja olete teie, mitte lapsed, kelle vahel ju tüli tegelikult tekkis.
Soovitatakse mitte sekkuda ühepoolse arvamusega, tavaliselt ajab see asja veel hullemaks. Te ei ole iial kursis kogu tüli käiguga, nii et kohtumõistmine võib ebaõiglaselt välja kukkuda.
Patuoinaks kipub pahatihti jääma just hüperaktiivne laps, või teisalt saab alati õiguse. Erinevate vanustega laste puhul süüdistatakse tavaliselt vanemat.
Selle kõige tõttu on õigem suunata lapsi ise oma probleeme lahendama.
Olukorras, kus üks laps kasutab teise suhtes pidevalt „jõuvõtteid“, on aga teil aeg sekkuda ning lõpuks ikkagi juhtida neid läbirääkimisi pidama.

Abi võiks olla järgmises stiilis küsimustest:
*Mõtleme, mida teha, et vend traktorit ära ei võtaks, selle asemel, et karjuda ja lüüa?
*Mida karjumise asemel öelda?
*Mis sa siis teed kui vend ütleb: “ei saa“?

Andke n.n. lahtisi küsimusi, see paneb lapse mõtlema. Kui laps leiab ainult agressiivseid lahendusi, peab otsima, kuni leiab midagi sobivat. Laps peab probleemi lahendamise otsimisel tunnetama, mida kaaslane võib ühe või teise lahenduse järel tunda.

*Mida toob tulevik?
Tüüpilised hüperaktiivsetel lastel erinevas vanuses ilmnevad sümptomid.

Väikelaps:
Raskusi maharahunemisel.
Ärritatav.
Harva naeratav.
Häiritud uni (rahutu, ärkab üles)

Koolieelik
Halb tuju.
Tahab palju.
Nõudlik.
Kerge unega.
Lühike tähelepanu kestvus.

Keskmine lapseiga
Eriliselt aktiivne.
Raskusi paigalistumisega.
Jätab tegevusi pooleli.
Kerge unega.
Tihti kurb või rõhutud.
Madalad õpitulemused.

Nooruk
Vaene mina –pilt.
Madalad õpitulemused.
Sotsiaalsete oskuste puudulikus.
Vanemate ja/või eakaaslaste poolt tõrjutud.
Agressiivsus.

Lapse kasvades kerkivad vanematel päevakorda järgmised küsimused:
*Kuidas hakkab tal koolis minema?
*Kuidas ta eksamitega toime tuleb?
*Millise elukutse ta võiks omandada?
*Kas ta on ametialaselt suuteline edasi liikuma?
*Kas ta on suuteline looma püsivaid suhteid ja abielluma?

Vastused neile küsimustele sõltuvad lapse käitumisraskuste iseloomust.

*Üliaktiivsed.
Peamine probleem on vähene tähelepanu ja üliaktiivsus ning tavaliselt on tendents paranemisele seoses vanuse kasvuga. Kui laps ei muutu kasvatuse käigus frusteerituks, araks või agressiivseks, on väljavaade hea.

*Hüperaktiivsed.
Umbes 1/3 poisslastest, kellel on diagnoositud hüperaktiivsus ja tähelepanuhäire, jäävad need ilmingud püsima ka noorukieas.
Üldiselt vanuse kasvuga olukord küll paraneb, kuid raskused konstreteerumisel, impulsiivsus ja kõrgem aktiivsuse tase on olemas ka hilisemas eas. Sellised noorukid saavad aga endaga küllaltki hästi hakkama, kui nad ei muutu agressiivseks või vägivaldseks.

*Hüperkineetilised.
Väljavaade probleemist n.ö. välja kasvada pole nii hea. Uuringute põhjal väidetakse, et ainult 20% taolise diagnoosiga lastest ei esine noorukieas sümptomeid. 37%-l lastest probleemid jätkuvad, kuid ravi ei saa. Ülejäänutel vaatamata pidevale ravile jätkuvad käitumise- või emotsionaalsusega seotud probleemid.

Selle grupi lastel on suur risk sügavate õpiraskuste tekkeks ning ka kõrgem valmisolek käitumisprobleemidele ja vägivallale.

*Halb käitumine.
Öeldakse, et kui viieaastane laps kakleb regulaarselt eakaaslastega, räägib inetult, on destruktiivne ning kiusab teisi, siis peab lapsevanema peamiseks eesmärgiks olema lapse aitamine tema käitumisjoonte nii kiire muutmise teel kui võimalik.

Agressiivne käitumine pole niivõrd hüperaktiivsuse osa kuivõrd ümbruskonna reaktsioonide ja piiride kontrollimisvahend. Agressiivse käitumise arengule aitab kaasa kodune stress, vanemate ebaadekvaatsed reaktsioonid lapse käitumisele, ebaõnnestumised ja emotsionaalne pinge.

*Vilets kontsentratsioonivõime.

Pole oluline, milliste põhijoonte baasil hüperaktiivne käitumine areneb, koolieaks on iseloomulikumaks omaduseks õpivilumuste kujunemise raskused. See omakorda paneb aluse depressiivsusele ja enesekindlusetusele. Laps tunneb pidevalt, et ta pole hea ning see vähendab omakorda tema püüdlikust.
Siinkohal saab elementaarseks nõudeks lapse probleemide koolipoolne mõistmine. Sobilikud on eri õpetusvõtted, töö väiksemas grupis, koolipsühholoogi nõuanded. Tähtis on vanema otsene side klassiõpetajaga ning nii kool kui kodu peaks lapse probleemidest võrdselt aru saama. Erimeelsuste puhul jääb kannatajaks laps.
Õpetaja roll on professionaalse lähenemise kaudu last võimalikult rohkem aidata.
Vanema ülesandeks jääb õpetajale piisava tagasiside andmine probleemide käsitlemise kohta.

*Kas probleemid jätkuvad ka täiskasvanueas?
Täiskasvanueas on inimese elus esmasel kohal töö, emotsionaalne stabiilsus, suutlikus nõudmistega hakkama saada, vastutus ja heade isiklike suhete loomine. Tavaliselt saab inimene ise valida elustiili, mis sobib kokku tema temperamendi ja iseloomuga. Mõni täiskasvanu on aktiivne, mõni impulsiivne, mõni sotsiaalselt ebakompetentne. Tavaliselt on neil olnud lapseeas probleeme hüperaktiivsusega.
Peamiseks anti-sotsiaalse käitumise väljakujunemise põhjuseks peetakse lapse ja vanema vahelise emotsionaalse kontakti häirumist. Halb emotsionaalne side lapse- ja vanema vahel võib olla indikaatoriks, sellele, et hüperaktiivsuse probleemid võivad jääda püsima ka täiskasvanueas. Muidugi mõista ei ole see põhjus ainuke ja üheselt võetav. Inimest ja tema elukäiku võivad mõjutada paljud komponendid n. rasked perekondlikud traumad, eraldumine vanematest, vanemate lahutus, vanemate depressiivsus ja ärevus, liitumine antisotsiaalsete gruppidega jne.

Meeles peab pidama, et hüperaktiivne enam mõjutatav kui teised. Tähtis on arenda lapses positiivset enesehinnangut ja kindlustunnet. Seda saab teha vanem nõuannetega, aktsepteerides last sellisena nagu ta on ning osutades talle konstruktiivset abi.
Kui vanem on suuteline eeltoodut tagama, on ta teinud suure heateo oma lapsele. Siis on lapsel olemas pagas, millele ta on vähehaaval ise suuteline toetuma.

LÕPETUSEKS
Lapsel on 4 põhilist kasvuala, mis arengu käigus vajavad tähelepanu ja hoolt.
1. Emotsionaalne areng
2. Sotsiaalne areng
3. Intellektuaalne areng
4. Füüsiline areng

Rõhutades ainult ühte neist, tekitame tasakaalutuse kogu lapse arengus.

Niisiis. Tähelepanu võrdselt kõigile kasvualadele.

*Emotsionaalne areng.
Raskused emotsionaalse arengu valdkonnas avalduvad lapse tunnete ja käitumise küpsematuses. Laps väljendab tunnete kõige algelisemaid vorme. Domineerida võivad agressiivsed reaktsioonid nagu löömine, tõukamine, jonnihood, karjumine. Laps ei oska olla paindlik ja mitmekesine reageerides erinevatele olukordadele. Lapse emotsionaalne käitumine on sõltuvuses kõne arenguga.
Laps vajab abi tunnete väljendamise õppimisel ning samuti teiste inimeste tunnete äratundmisel. Suutlikkus efektiivselt suhelda sõnade abil on märk emotsionaalse küpsuse arengust. Räägi lapsega ja julgusta teda avaldama, mida tunneb.

Lapsel on vaja kogeda armastust ja hoolt, et ta oleks suuteline sedasama väljendama kui ise kord suur on. Täiskasvanu emotsionaalne stabiilsus on eluliselt tähtis lapse tasakaalustatud arengule.

NB! Varu aega iseenda tunnete kordaseadmiseks.

*Sotsiaalne areng.
Inimese arengus on oluliseks oskuseks õppida kaaslastega suhtlema. Lapsed õpivad seda koostegevustes, olles silmitsi nii konfliktide kui ka rõõmu ja sõprusega.

Ka hüperaktiivne laps vajab võimalust mängida koos teistega, vaatamata sellele, et teie võite ta käitumise pärast pahameelt tunda.
Tähtis koht lapse arengus on õppida looma kontakte teiste lastega, tulema toime teiste huvidega, mis omadest võivad erineda. Laps peab ühinema teiste mänguga ja seal mitte domineerima. Tähtis on õppida jagama mänguasju ja ootama.
Täiskasvanu roll on lapsele seda kõike võimaldada. Lapse sotsiaalse arengu baas rajatakse kodus. Rahulik kontroll koos selgete piirangutega loob suutlikkuse vastata sotsiaalsetele nõudmistele teistes situatsioonides. Laps vajab õpetamist selleks, et ta oskaks teha, mis nõutud, oskaks austada kaaslasi ning pidada läbirääkimisi enda vajaduste ja tahtmiste saavutamiseks.

*Intellektuaalne areng.
Konstreerumisvõime ja suutlikus tähelepanu hoida soovitud objektil on intellektuaalse arengu tähtsad põhioskused. Laps vajab abi, et istuda vaikselt ja kontrollida oma aktiivsuse taset.
Last on vaja motiveerida koolitööks ja talle antud ülesanded peavad olema läbimõeldud. Ülesannete sooritamisel tuleks rõhutada hoolsust, mitte kiirust. Tähtis on last pidevalt julgustada ja anda talle adekvaatset tagasisidet. Vajalik on õpetada enesekontrolli tehnikat ja keskendumist ühele probleemile. Selleks, et nõuda lapselt vastutust oma töö eest, on vajalik laps õpetada eelnevalt organiseerima töö käiku ja ennast tööle. Laps peaks oskama selekteerida ülesannete põhitunnuseid ja eristada neid instruktsioone, mis antud ülesande lahendamiseks on vajalikud.
Mõnikord on vajalik tugiõpe selliste põhioskuste nagu lugemine, kirjutamine, matemaatika ja õigekiri omandamiseks : seega on tarvis koolipoolset eriõpet. Tingimata on vajalik kooli ja kodu vaheline side.

*Füüsiline areng.
Paljud hüperaktiivsed lapsed on lärmakad ja viletsa kordinatsiooniga vaatamata sellele, et nad on nii aktiivsed. Liikumise üle kontrolli saavutamiseks on tarvis sihipärast treeningut. Sobivad pallimängud, ujumine, jooksumängud.
Meeles peab pidama, et lapse kasvamisega seoses muutuvad east sõltuvalt ka lapse vajadused.

Niisiis on lapse arengut ja arendamist silmas pidades tähtis püstitada lähemad ja kaugemad eesmärgid. (Võrdle ravimitega: efektid on lühiajalised ja lahendavad ainult lähema aja probleeme). Hüperaktiivse lapse vanemal tuleb probleemidega silmitsi olla 15 või enam aastat, mitte ainult täna või sel nädalal.

Abi lapsele peaks olema erinevas eas erinev ning seoses lapse kasvamisega peab kohandama ka eesmärke.